my story, my music, my show

Archive Page 2

unsinkable

21dets09

(allikas: Wikipedia)

RMS Titanic

RMS Titanic (ka SS Titanic) oli omal ajal maailma suurim ja võimsaim laev. Juba oma esimesel reisil sõitis ta vastu jäämäge. See juhtus pühapäeval, 14. aprillil 1912 kell 23.40 laeva aja järgi ning laev vajus põhja 2 tundi ja 40 minutit hiljem ehk 2.20 laeva aja järgi.

Faktida Titanic’st:

Titanic oli 269 meetrit pikk ning 28 meetrit kõrge. Ta kaalus 46 328 tonni.
Titanicu neljast 19 meetri kõrgusest korstnast töötas ainult kolm. Neljas lisati ilu pärast ja see toimis ainult ventilatsiooni eesmärgil.
Titanic mahutas 3547 inimest.
Kuna Titanic kandis ka posti, pandi talle eesliiteks RMS (Royal Mail Steamer – kuninglik postiaurik), kuid kasutatakse ka eesliidet SS (Steam Ship – aurulaev).
Laeval oli võimla, bassein, türgi saun, raamatukogu ja squashiväljak.
Laev oli veekindlate vaheseintega jagatud 16 osaks ning ajakiri “The Shipbuilder” arvas, et Titanic on “praktiliselt uppumatu”. SENIKS KUNI…
Kolmanda klassi reisijad olid enamasti immigrandid, kes lootsid pääseda paremale elule Ameerikas.
Teise klassi ruumid olid sama luksuslikud kui teiste laevade esimese klassi ruumid.
Kell 13.45 andis aurik Amerika hoiatuse, et Titanicu teel on suured jäämäed. Teadmata põhjusel ei antud seda hoiatust edasi kaptenisillale.
Laeval oli palju rikkaid, kes soovisid saata oma teateid New Yorki ja mujale ning maksid nende saatmise eest korraliku jootraha, mistõtti jääolude telegrammi edastamine kaptenisillale viibis.
Laev hakkas kurssi muutma 38 sekundit pärast käsku. Paistis, et kokkupõrke vältimiseks oleks tarvis olnud veel 3…5 sekundit.
Jäämägi lõikas Titanicu paremasse pardasse 61 meetrise lõhe. Kuueteistkümnest veekindlate vaheseintega eraldatud osast pääses kuude vesi, mistõttu laev oli määratud uppuma. Selleks ajaks oli äratatud ka kapten Smith (siis on ikka hästi, et uppuva laeva kapten ka lõpuks mõnusast unest äratati ^^)
Reisijaid ei häiritud enne keskööd.
Kõige pealt äratati I klassi reisijad ja neid paluti riietuda. Seejärel äratati II klassi reisijad. III klassi reisijaid ei tulnud üldse, sest olid laevapileti eest suure summa maksnud.
Paanika saabumisel lukustas üks meeskodanik end näiteks oma kajutisse ja karjus seal appi, mille peale üks kaasreisija lõhkus kajuti ukse maha. Seda juhtus pealt nägema peastjuuard, kes sõimas lõhkuja läbi ja lubas vandaalitseja üle anda New Yorgi politseile kui laeva vara lõhkuja.
Päästepaatidesse lasti alguses ainult esimese ja teise klassi inimesi ning esimesse paati, kuhu tegelikult mahtunuks 65 inimest, pandi ainult 28.Ka järgmised vette lastud paadid olid peaaegu tühjad, näiteks paati nr 4 oleks mahtunud 40 inimest, kuid sinna läks ainult 13.
Katastroofist eluga pääsenud noor naine nägi oma abikaasat uuesti juba kaldal, balsameerituna.
Viimase päästepaadi lahkumist kell 2.05, õnnistas laeva orkester mängides lahkujatele saateks lugu “Jumal sul ligemal”.
Laeva 2223 reisijast pääses eluga ainult 706.
Laevaga läks põhja või jäises vees uppus 1513 inimest.
Paatides oli palju rikkaid, kes maksid madrustele, et uppuvast laevast kaugemale saada, kuigi oleks võinud veel päästa mõningad inimesed.
Osa päästepaatidest läks tagasi laeva uppumiskoha juurde, et ellujäänuid otsida. Kokku leiti 9 ellujääjat, kellest 3 surid pärast. Enamikus päästepaatides oli vaidlus selle üle, kas minna tagasi või mitte. Inimesed kartsid, et nende paadi uputavad suured inimmassid. (ilmselgelt on paarkümmend inimesest selline inimmass…)
Hiljem selgus, et Titanicuhäda signaali eiranud S.S. Californian, asetses uppujast 10 kuni 19 miili kaugusel.
1000 perekonnal oli keegi lähedastest laevale jäänud, üle 500 perekonna kaotas ühe liikme.
Vraki avastamisel avastati et laev oli 22 km kaugusel sellest kohast, kus arvati, et ta peaks olema.